kontserti raames ei esinenud Villu Veski, kuna oli külas onul Ameerikas, ka tema oleks pidanud mängima saksofoni. Kontsert kestis kõigest tund aega, ilmselt ka sellepärast, et kiriku pinkidel on võimatu kauem istuda. Lauldi jõululaule, rahvalaule ning kuulda sai ka muusikute omaloomet. Kumbki solist laulis neli laulu, viimane viies laul oli ühislaul. Anna-Liisa laulis ainult eesti keeles, Sofia laulis vaid inglise keeles kõlavaid laule. Ühe loo esitas bänd ka ilma lauljata. Esimese loo järgi mõtlesin, et kuhu ma küll tulnud olen, nimelt ei paku mulle erilist pinget laulud jumalast ja usust. Edasi läksid laulud õnneks veidike lõbusamaks. Anna-Liisa üritas rahvast ergutada, kõndides lauldes saksofoni saatel läbi kiriku saali. Inimeste nägudest lugesin välja päris palju pettumust, loodeti ilmselt midagi võimsamat. Raun Juurikas mängis erinevaid klahvpille, tema eriti silma ei paistnud, kuna näha oli vaid tema nägu, mitte kätetööd
Randvere. Minu jaoks oli see väga hea kontsert, sest Vene romantismi tuntud palad on tõesti väga head, eriti hea oli kuulata neid, mida ma olin juba tunnis kuulnud või teadsin tänu kuulamisseminarile. Ma poleks kunagi arvanud, et mulle võiks meeldida klassikaline muusika, kuid kogu see kursus on näidanud vastupidist. Ainukesena valmistas pettumust oli see, et Figaro aariat laulma pidav solist oli haigestunud ja sellepärast mängiti see ilma lauljata ette, mis oli väga kurb, sest mulle meeldib väga see kavatiin. Üks kõige üllatavam oli minu arvates dirigent Grigori Soroka, kes oli niivõrd energiline, et see tõmbas ka publikut kaasa ja inspireeris sümfooniaorkestrit. Kontsert algas G. Bizeti Avamänguga ooperile "Carmen". Arvan, et see oli ideaalne ja elav algus kontserdile. Dirigent lausa hüppas dirigeerides, mis oli omaette vaatepilt. Ei näe just iga päev umbes 70 aastast
annaabi.ee 
