Anna Haava
kodanlikku vabariigi jaoks. Ent samal ajal tõuseb see värsiraamat
kirglikuks süüdistuseks rahavõimu ühiskonna vastu. Luuletus ,,Kel kodu
ei ole" on tunnistus illusioonide purunemisest; kõigi kodutute ja
leivatute kõrvale asetatuvat autorit haarab ,,söönuta ja julgete nägude"
ees jäine võõrdumine: (Kui puhus mu
Kui puhus mu katusekambri tuul,
katusekambris tuul)
all soojades tubades kuuldus see-
luule
(ja kaebasin tasa, ma lauliklind,
et leivata jättis mind kodumaa pind
,,liiga hell sa oled" nad trööstisid
mind.)
Hilisluule. Haava viimastes kogudes ,,Siiski on elu ilus" (1930) ja
,,Laulan oma eesti laulu" (1935) on kesksel kohal luuletaja isikliku
elusaatuse värsistamine. Valusamalt kui kunagi varem tunneb luuletaja
üksindust ja kodutust. Mõnigi värss kõlab otse karjatusena:
(Kas see siis oligi elu)
Kas see siis oligi elu?
See põgus ja rahutu
unenägu-