"lauliklind" - 1 õppematerjal

Anna Haava

kodanlikku vabariigi jaoks. Ent samal ajal tõuseb see värsiraamat kirglikuks süüdistuseks rahavõimu ühiskonna vastu. Luuletus ,,Kel kodu ei ole" on tunnistus illusioonide purunemisest; kõigi kodutute ja leivatute kõrvale asetatuvat autorit haarab ,,söönuta ja julgete nägude" ees jäine võõrdumine: (Kui puhus mu Kui puhus mu katusekambri tuul, katusekambris tuul) all soojades tubades kuuldus see- luule (ja kaebasin tasa, ma lauliklind, et leivata jättis mind kodumaa pind ,,liiga hell sa oled" nad trööstisid mind.) Hilisluule. Haava viimastes kogudes ,,Siiski on elu ilus" (1930) ja ,,Laulan oma eesti laulu" (1935) on kesksel kohal luuletaja isikliku elusaatuse värsistamine. Valusamalt kui kunagi varem tunneb luuletaja üksindust ja kodutust. Mõnigi värss kõlab otse karjatusena: (Kas see siis oligi elu) Kas see siis oligi elu? See põgus ja rahutu unenägu-