Eesti keele ajalugu
kadu:
(a) 2-silbilistes pika esisilbiga vormidest,
(b) kõigist 3- ja enamasilbilistest vormidest (13.–15. saj): 2 silpi, esisilp pikk: *metsä > mets (vrd mesi –
esisilp lühike, i säilinud); 3 silpi: *matala > madal; *laulussa > laulus.
Konsonandikaod sõna lõpus: Mõned konsonandid on sõna lõpust väga ulatuslikult kadunud.
k kadu on kõige ulatuslikum: *laulak > *laula’ > laula.
(k ja t kadumisel ongi ilmselt vaheastmeks olnud larüngaalklusiil: *lounat >> *lõuna’, *olut >> *õlu’, *neitsüt
>> *neitsi’)
n on kadunud suhteliselt hilja (15.–17. saj): *laulun (G) > laulu.
Haploloogia (kao ja dissimilatsiooni vahepealne nähtus) – kahest teineteisele järgnevast silbist üks kaob täiesti või
osaliselt.
annaabi.ee 
