JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS
pidurduseks, jäi peaaegu paigale püsima. Kaks kirgast lindu kordasid katset ta mõttekiirusel, jõudsid
lukkasendisse samal hetkel kui ta ise. Nad tundsid tigulendu.
Siis, emmates tiibadega keha. sööstis ta järsult pikeesse saja üheksakümne miilise vaardiga, ent nad ei
jäänud temast vaksagi maha, - nii nad triikisid taevast korrapärases kolmikrivis. Ja pikeest valjatulekul
läksid nad üie sujuvaks üleseljakaareks, täpselt kui peegelpildis, koos temaga isegi naeratades. Taas
lauglennule asunud, oli ta terake aega päris vait, enne kui ühmas: "Vahvasti tehtud! Kes te olete?"
"Oleme su parvest, oleme su aatevennad, Jonathan." Need olid ranged ja nõudlikud sõnad. "Tulime, et
viia sind kõrgemale, viia sind koju."
"Mul pole kodu. Ma ei kuulu mingisse parve. Olen hüljatu, igavesti lindprii. Ja praegugi loovime LUMISE
MÄETIPU KÕRGHOOVUSES. Veel mõnisada jalga. enam ülespoole ma oma vanaksjäänud keha
vedada ei jaksa."
"Jaksad küll, Jonathan. Oled endaületamist õppinud
annaabi.ee 
