Marie Underi ja Henrik Visnapuu armastusluule võrdlus
"
Ka Under kaotas oma ema ning see süstis tema loomingusse tohutul hulgal kurvameelseid
teoseid. Under armastas teda väga ning oli leina tõttu päris pikalt segaduses: ,,Õhk kivikülm.
Ja õitseb valge hävi. / Kas tagurpidi käin kui ärapöördunu? / Kus on siis kodutee? Kus
majalävi? / Kas eksi läind ma, siinsest võõrdunud?" Autoril oli lõputult küsimusi ning ta
tundis, et ilma emata pole miski sama, isegi kodu: ,,See vaikus suur, mis oli karjuv valust / ja
laudsilt laius üle kogu maja, / kui oli võetud viimne samm Su jalust, / suu ümber viidud viimse
sõna kaja." Kuigi ümberringi oli kõik tegelikult samaks jäänud, astus Under emata kui
võõrast rada, mida ta polnud elu sees näinud. Ta hakkas nägema vigu seal, kus neid enne näha
polnud, kuna ,,surm ühe silmad suleb teisel kisub valla."
Ootamatult tabas Visnapuud armastatud abikaasa Ingi surm. Siiski oli naise armastus ning
annaabi.ee 
