Arutlus "Kuidas muudab sõda inimest?
Me pole enam noorus. Me ei taha enam maailma
vallutada. Me oleme põgenikud. Me põgeneme iseenda eest. Omaenda elu eest. Me olime
kaheksateistkümneaastased ning hakkasime alles maailma ja elu armastama; kuid me pidime
nende pihta tulistama. Esimene granaat, mis märki tabas, tabas me südant. Oleme välja
lülitatud mõistlikust tegevusest, edasipüüdmisest, progressist. Me ei usu enam sellesse, me
usume sõjasse."
Nad on unustanud kõik ilusa.
,,Tütarlaps laudseinal on meile lihtsalt ime. Me oleme täiesti unustanud, et midagi sellist on
olemas, ja isegi praegu ei usalda me veel oma silmi kuigi hästi. Igastahes ei ole me juba
aastaid midagi selletaolist näinud, mitte midagi säärast, mis kaudseltki meenutaks sellist
rõõmu, ilu ja õnne. Me tunneme erutusega, et see on rahu, niimoodi peab see olema."
Nad on unustanud, et maailmas on olemas õrnus ja headus ja ilu. Nad pole juba teab mis ajast
näinud ühtegi naist
annaabi.ee 
