Tõde ja Õigus II Terve tekst
Kui nad ükskord jälle kahekesi nõnda vestlesid -- see oli õhtu eel -- tõusis vesikaarest
kõuemürinaga must pilv, mida läbistasid aeg-ajalt vinkavonkalised piksesähvatused. Päike pidi
olema alles ülal kõrgel, aga ilm läks äkki pimedaks, nagu saabuks öö. Kogu linnale langes
põnev vaikus. Pääsukesedki häälitsesid oma poegi toites nagu poole nokaga. Kõik ootasid
nagu millegi ähvardava lähenemist. Tuul suri sootuks. Õhk oli kuum ja lämmatav, nagu
hõõgaksid vanad laudseinadki rammestavat uima.
Indrek ja Tiina istusid kuuri värava kõrval nõnda, et võiks vaadelda lähenevaid piksevälgatusi ja
siis tähele panna, kus ja millal algab kõuemürin. Aga kuna see ikka suurema hooga lähenes,
tikkus tütarlaps Indrekule aina ligemale.
,,Ma kardan," sosistas ta. ,,Molli kardab ka, aga Arno ei karda. Kui müristab, poeme ikka tema
juure. Aga kui Arnot ei ole, siis olgu ema, muidu ei või. Ema ütleb küll, et tema ei karda, aga
mina ei usu seda
annaabi.ee 
