Üksinduse poeetika prantsuse kirjanduses
Oma katstuses „Üksindusest“ Montaigne annab lugejale selge pilti, ja
tema arvamus on arusaadav : tema näeb üksindust positiivsena. Tema
kirjutab: „Kanname oma ahelaid kõikijal kaasas: pole täieliku vabadust,
aina pöörame vaate selle poole tagasi, mille oleme maha jätnud; me
mõtted on seda täis. «...» Nii tuleb seda siis tagasi juhtida ja koju tuua
iseendasse: see on tõeline üksindus, mida võib nautida niihästi linna
rahvamurrus kui kuningate õukonnas; kuid laudsamalt on see nauditav
siiski eralduses.“ Montaigne (1984: lk nr 334)
Samal ajal Montaigne’i seisukohal tõeline üksindus kui nauding on
kõikidest sõpradest, lähedasest, perekonnast loobumine : „Nüüd aga, kui
võtame ette elada ükski ja olla ilma seltsist, siis tehkem, et rahuldus
oleneks meist endist; vabastagem end kõigist sidemeist, mis meid
kinnitavad teiste külge, saavutagem enda üle see võit, et võiksime
meeleldasa elada ükski ja elada lahedalt
annaabi.ee 
