V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
«Taurinum obsessor idetn et
obsessus» nagu ta hauakivile on kirjutatud.
Taplus oli kole. «Hundi ihu jaoks koera hambad,» nagu ütleb P. Mathieu *. Kuninga
ratsurid, kelle keskel vaprana välja paistis Phoebus de Chäteaupers, ei and-
1 Turini piirates ühtlasi ise ümber piiratud (lad. k.).
447
nud armu. Kes torkest pääses, seda tabas mõõk. Halvasti relvastatud hulgused vahutasid
vihast ja läksid vastastele hammastega kallale. Mehed, naised ja lapsed hüppasid hobuste
laudjaile ja kaeltele, lõid kassidena neisse oma hambad ja küüned. Mõned virutasid küttidele
tõrvikud vastu vahtimist. Mõned viskasid raudkonksud ratsutajate kaela taha, sikutasid nad
sadulast maha ning kiskusid nad maas lõhki.
Eriti paistis nende hulgas silma üks hulgus, kes laia läikiva vikatiga tükk aega hobuste
jalgu niitis. Ta oli hirmuäratav. Ise inises ta laulda ja võttis vahetpidamata oma vikatiga
hoogu. Iga hoobiga langes ta ümber maha purustatud jäsemeid