Tõde ja Õigus II Terve tekst
Aga härra Maurus ei
jätnud oma hüüdmist ja Indrek kuulis, et see tuli temale lähemale. Varsti kostis nagu kellegi
lõõtsutaminegi ja sel silmapilgul hakkas keegi tema kasti nurgast kinni, kuna härra Maurus otse
tema juures karjus:
,,Miks te ei kuula, kui härra Maurus hüüab! Tema on vana, ei jäksa enam joosta ja teie ise saate
ka ükskord vanaks."
Need sõnad hakkasid kuidagi imelikult Indrekusse kinni. Talle tulid äkki meelde isa könksus
sõrmed, nagu ta neid näinud laudiredeli pulkadel. Ta mäletas ka viletsat Voitinskit ja poologarat
Schulzi. Nõnda siis peatus ta ja pöördus ümber. Direktor seisis paljaspäi tema ees, hallid
juuksesalgud tuisuse tuule sasida. Pahema käega hoidis ta öökuue hõlmu koos, mida
tuulepuhangud lehvitasid. Paremaga toppis ta Indrekule midagi välimisse tasku ja rääkis:
,,Pange käsi peale, muidu viib tuul ära. Inimesel peab ometi viiski rubla raha olema, kui ta tahab
eesti jumala vastu minna