Harala elulood
Juttu maaz, ihmine maaz.
2.Teose meestegelane Peedu Ärkel on samuti märkimisväärne, kuna ta esindab
sellist tüüpilist eesti külajoodikut. Ta võtab elu väga vabalt, midagi suurt korda
ei saada oma elus.
Mina olen seesama poisike,
kes isa juubelipeol,
kui vana Kotkas, võimatu õgard,
oli juba kakskümmend kaks muna nahka pistnud --
võttis näpu suust ja ütles:
,,Pista, tõbras, meil on veel!"
Mina olen see, kes Udul küla peal käies,
kui tütarlaste ema meile peale tuli,
hüppas laudalakast alla, kannel kaenlas,
ning kukkus täpselt tohutu suure kõrvitsa sisse,
nalja nabani -- ise välja ei saanud!
Neljakümne seitsmendal aastal läksin
Tartu julgeolekusse, seljakott puskarit kaasas,
venda päästma, ise mõtlesin:
,,Jooge, igavesed täimärsid,
meil on kodus veel!"
Välja rääkisin Haraldi.
Rohkem ei juhtunud midagi, elu nagu elu,
ainult testament jäi tegemata.
Minu arvates tuleb sellest luuletusest välja see, et tema isa võis teda mõjutada
annaabi.ee 
