Kristiina Ehini luulekogu "Kaitseala" analüüs.
Luuletus on üksinduse ja
lootuse teemal. Ehin läbi luuletuse justkui nagu ütleks: „Seisa tugevalt
probleemidele vastu ja ära kaota lootust, et kuskilt tuleb abi!“ Luuletus kõneleb,
et probleemid ja raskused tungivad inimese sisse ning väljapääsu vist nagu ei
olekski – „Torm peksb mind nagu merd, koju vist enam ei saagi, kinnised väravad
paiskuvad äkki lahti...“. Lootus oleks nagu kadunud – „...lammutage lammutage
mu lootuse madalat laudaeda, madalat ja mereripsmetest märga...“. Kuid samas
lõpuks autor ikkagi ütleb, et lootust ta ei kaota vaid seisab raskustele
surmkindlalt vastu – „... ootan ikka veel õlad paigal nagu kaljud...“.
Ehinit peetakse kaasaja üheks populaarseimaks luuletajaks, kuid vaatamata
sellele on Ehini ka varaseima luulekunsti edasikandja nagu ütles Mihkel Kaevats:
„Ehini looming kannab edasi ja säilitab teadlikult vana traditsiooni, vanamoodi
luuletamise ja olemise kunsti
annaabi.ee 
