Merekultuur ja etikett
demokraatia võidutseb. Paljudes laevades on pealegi nii vähe mehi alles jäänud, et õiget
ühiskajuti tunnet enam polegi. Söömine on nüüd tihti muutunud vaid põgusaks
kehakinnituseks, millel puudub igasugune seltskondliku koosviibimise tseremoniaalsus –
nagu hamburgerite mugimine, käigu pealt ja möödaminnes. Selle taustal meenutan oma
esimest lõunat ühiskajutis. Ühelt poolt oli tunne ülev, teisalt aga oli nagu eksamil. Ja muidugi
teadmine, et väärin seda lauatagust kohta, oli tiivustav. Seda enam, et selle ühiskajuti laua
tagant avanes perspektiiv liikuda kord veelgi väärikamale kohale – ruumiliselt küll lähedale,
ajaliselt aga küllaltki kaugele ja raskele.
Oleme küll kõik võrdsed Jumala ees – nii madrused ja kaptenid kui ka vahepealsed seisused,
kuid mitte kunagi mere ees, nii nagu pole seda võrdsed ka laevapere liikmete vastutuste
määrad. Seepärast olekski paslik lõpetuseks tsiteerida tuntud mereajaloolase ning väsimatu
annaabi.ee 
