Tõde ja Õigus II Terve tekst
,,Ilus Helena tantsib," ütles Elbe siis. Aga pan Hodkevits surus oma valge lõua vastu rinda ja
ütles põriseva häälega midagi, mis pidi Elbe sõnade mõju vähendama. See oli tema harilik võte.
Ükskõik millest keegi kiitvalt rääkima hakkas, ikka oli temal näoilme, mis pidi tähendama: pole
viga, aga tuleksite meie juure Warssavi, küllap seal alles näeksite. Ikka käis ta käed
püksitaskuis ja ei võtnud neid sealt klassis lauaski istudes. Kogu teenijaskond oli tema keeles
,,inimesed", teised aga ,,härrased". Inimeseks nimetas ta ka Indrekut juba teisel, kolmandal
päeval, kui ta tahtis, et see läheks talle poest midagi tooma. Aga kui Indrek tema käsust väljagi
ei teinud, siis kordas ta seda tal otse silma all, nii et enam kahtlust polnud, keda ,,inimesega"
tähendati.
,,Kes on teie inimene?" küsis Indrek vihast väriseval häälel.
,,Mis te siis olete?" vastas poolakas kõrgilt
annaabi.ee 
