ilus savikorv, kuhu oli õunu ja apelsine ja persikuid ja viinamarju kuhjatud; need olid punasemad ja küllasemad ja kaunimad kui tõeline puuvili, kuid nad polnud tõelised, sest oli näha, kust mõni tükike oli ära pudenenud, nii paistis välja valge kriit, -- või mis see oli. Sel laual oli lina ilusast vahariidest, kuhu punane ja sinine kotkas laotatud tiibadega oli maalitud; ümberringi oli maalitud veer. Nad ütlesid, et laudlina oli Philadelphiast. Toas oli ka raamatuid, mis lauanurkadele väga korralikult riita olid laotud. Uks oli suur perekonna piibel, pilte täis. Üks oli «Rändaja teekond-», seal jutustati mehest, kes oma perekonna maha jättis, aga raamat ei öelnud, miks. Ma lugesin sealt aeg-ajalt õige palju. Kirjeldus oli huvitav, kuid igavene keeruline. Ühe raamatu nimi oli «Sõpruse ohvrid», see oli täis luulelisi aineid ja laule; kuid ma laule ei lugenud. Siis «Henry Clay kõned» ja dr. Gunni «Koduarst», -- see
korterisse, mille uks, kahtlemata vedru tõttu, sulgus ta järel iseendast. Siis kuulsid kõisre lähemad naabrid ja ülejäänud õnnetu Bonacieux' maja elanikud teravaid karjeid, trampimist, mõõkade kõlinat ja mööbli praksumist. Hetke pärast võisid akendele ilmunud mõista kära põhjust. Nad 111 nägid, kuidas avanes uks ja neli musta riietatud meest mitte ei väljunud sealt, vaid lendasid minema otsekui ehmunud varesed, jättes põrandale ja lauanurkadele oma tiivasuled, see tähendab riideräbalaid ja mantlite riis-meid. Peab ütlema, et d'Artagnan osutus suurema vaevata võitjaks, sest ainult üks politseinikest oli relvastatud, pealegi kaitses too ennast ainult vormi pärast. On tõsi, et ülejäänud kolm püüdsid toolide, taburettide ja savipottidega noormeest maha lüüa, aga paar-kolm gaskoonlase 112 mõõgakriimustust kohutas nad ära. Kümne minutiga said nad lüüa ja d'Artagnan jäi võitlusvälja peremeheks.
annaabi.ee 
