Aino Pervik
lõpuklassi ja peategelasena isepäist tütarlast Nelet, on autor taotlenud sisendada suuremat
sallivust teisitiolemise ja enesetoetamise eri viiside suhtes. Samuti on kirjanik välja astunud
valevagaduse ja moraalse kitsarinnalisuse vastu. (R. Krusten 1995: 211).
„Õhupallile“ järgnes praktilisi kodutöid õpetav „Kaarist on kasu“ (1971), juttude püüdeks on
lastes tööhuvi äratamine. Autor juhib lapse tähelepanu tolmupühkimisele, pesemisele,
köögitöödele, lauakatmisele, nööbiõmblemisele.
Aino Pervik on kirjutanud ka mõtte- ja sõnamänguliste lühipalade kogu „Umbluu“ (1972).
Perioodikas on ilmunud Pervikul ka novelle ja lastejutte (E. Nirk, … 1975: 270). Kaheosalises
muinasjutus „Kunksmoor“ (1973) ning „Kunksmoor ja kapten Trumm“ (1975) on suurimaks
saavutuseks Kunksmoor ise, tänapäevane nõid, kes lahutamatu loodusest, ürgsest
rahvatarkusest ning folkloorist, teiselt poolt aga võtab vastu tsiviliseeritud maailma mõjutusi
(R
annaabi.ee 
