Haridustee venis seetõttu pikaks ja gümnaasiumiastmele jõudis Anton hansen pea 20-aastaselt. Ainus võimalus oli kooliteed jätkata Hugo Treffneri eragümnaasiumis Tartus 1898. Mindi hobusega, oldi kolm päeva teel. Treffneri gümnaasiumi kogemuste põhjal kirjutas Tammsaare Tõe ja õiguse teises osas Indreku õpinguteajast Mauruse koolis. Nagu Indreku Mauruse juures, nii pidi Anton Treffneri eragümnaasiumis õppemaksu katteks olema koolis valvur ja lauakatja. Anton asendas viimaks vajadusel õpetajaidki. Tammsaare debüüt trükisõnas saab teoks 1900.aastal. Ta tuleb kirjandusse, kandes endas rahvale sihiseadja ja elu haljastelt nurmedelt umbrohu mahatallaja õilsat missiooni, nagu ta rahvale oma esimestes töödes tunnistab. Noor autor kirjutab sõna otses mõttes elus enda ümber. Varaküpse tõsidusega toob ta kirjandusse ka selliseid inimestevahelisi konflikte ja pingeid, mis panevad ennast maksma ajastu sotsiaalseist oludest
uute tutvuste ees, mida polnud võimalik koolis kasutada ei nii ega teisiti. Päev-päevalt ootas Indrek silmapilku, kus härra Maurus ta haavunud näol üles oma tuppa kutsub või muidu kuhugi kõrvale tõmbab, pahema käe püksitasku surub ja parema välja sirutab, hõõrudes pöialt vastu esimese sõrme otsa, mis peab tähendama: raha! Ja kui see silmapilk on tulnud, siis pole Indrek enam täieõiguseline õpilane, vaid, nagu aasta tagasi, jooksupoiss, leivalõikaja, lauakatja, korrapidaja kuski mudilaste klassis, valvur, uksehoidja, võõraste- vastuvõtja, kes pidi teadma, kuis olla ja mis rääkida. Raske oli uuesti kõigeks selleks muutuda, palju raskem kui esimene kord. Ei aidanud seegi midagi, et talle määrati abilisteks kaks nooremat, kes, nagu Indrekki, tahtsid õppida, ilma et oleksid omanud selleks raha. ,,Teie olete minu minister," ütles härra Maurus Indrekut uuesti ametisse seades. ,,Minu
annaabi.ee 
