Eesti keele õpe erivajadustega lastele I konspekt
Keelevaistu arendamine: keelevaist on keele
seaduspärasuste ebateadlik valdamine. Selle aluseks on teadvustamata analoogiaüldistused.
Õpetamata laps on teadlik oma ütluse sisust, mitte aga kõnetegevuses kasutatavatest keelevahenditest
(foneemid, sõnad, laused): laps otsustab kõnesegmentide normile vastavuse üle ei/jaa-põhimõttel.
Keelevaistu taset kontrollitakse ja arendatakse verifitseerimisülesannetega: Kas võib öelda (on
õige) ... Poiss sõidab lattaga! Ema paneb supilt soola! Tüdruk joonistab õhuga? Toodud näited
kajastavad põhimõtet, et verifitseerimisülesandeid on vaja koostada iga keeletasandi tunnuseid
arvestades. Kui lapse kõne areng ei ole küllaldane, märkamaks eksimusi keelesüsteemi (aedlane-aianik
pro aednik) ja -normi (pani mütsi pea peale pro ... pani pähe', triibukas pro triibuline) vastu,
kasutatakse verifitseerimise lihtsamat varianti — valikut alternatiivide hulgast. Näiteks: Kas õige on
annaabi.ee 
