Mina 30 aastasena
järgnevalt: ma lõpetan kooli, töötan veidi aega ja kogun raha, et Eestist ära minna. Ära ei
taha ma minna selleks, et jätta kodumaa kus see ja teine ning minna ,,uut ja paremat" elu
hankima. Absoluutselt mitte! Rutiinseks saanud elu vajab lihtsalt vaheldust. Olles
välismaal, kusagil soojas kohas, ma asuksin esmalt tööle ja kõik ülejäänu peaks juba
loomulikku teed minema. Sõbrad, tuttavad, uued sidemed, paremad töökohad, hullemad
teod jne. Kui minu tee peakski ristuma mõne latiinomehega, kellega ma end hästi tunnen ja
pereelu meie mõlema jaoks sobiv on, siis teist korda ma enda käest seda küsida ei laseks.
Loomulikult me seoks end ja eks siis näha ole, mis selleks ajaks juba uus tulevik tooma
hakkab. Kolmekümneseks saades võiks meil olla juba mõni järeltulija, ideaalne oleks
selleks ajaks kaks. Kunagi tulevikus peaks kindlasti lisanduma kolmaski. Ja kui meil on
pere, on meil kindlasti ka maja, kus elada ja sõiduvahend, millega liigelda. Ma ei arvagi, et