Võnnu piiramine ja Ümera lahing Otepää linnuse hävitamisele vastasid ugalased, võib-olla taas koos sakalastega, sõjakäiguga Bertoldi orduvendade tugipunkti, Võnnu linnuse, vastu. Linnuse piiramise neljandal päeval, kuuldes Kaupo juhitud liivlaste ja latgalite väe lähenemisest, piirajad taandusid. Võnnu orduvennad ühinesid Kaupoga ja asusid eestlasi jälitama. Ümera jõe ääres korraldasid need aga tagaajajatele varitsuse ja võitsid neid lahingus, tappes umbes 100 liivlast ja latgalit. Sõjakäik Soontaganasse Pärast Polotski vürstiga rahu sõlmimist ja nii oma seljataguse kindlustamist jätkasid liivimaalased sõda eestlaste vastu. Senine rünnakute põhisihtkoht Ugandi jäeti mõneks ajaks rahule. Järgmise sõjaretke organiseerisid 1210. aasta jõulupühade ajal riialased, suunates selle endale kättesaadavamasse Eestimaa piirkonda, Soontaganasse. Lisaks ristisõdijatele läksid kaasa liivlaste ja latgalite
Läti Henrik oma kroonikas toonitab, et Vene ema on viljatu - venelased küll vallutavad paganaid, et saada makse, aga ei soovi pöörata neid ristiusku. Liivimaa kontekstis on iva olemas - poliitiline misjonitöö 12.-13. saj Vene kirikus oli praktiliselt tundmatu. Venemaa enda perifeeria ristiusustati alles varauusajal? (või uusajal). Henriku senine argument esmajoones mõistetav poliitilise konkurentsi vütmes - Vene vürstid soovisid Eestit ja Latgalit vallutada, aga Riial sellele ainuõigus, sest nad teevad seda ristiusku pööramise pärast. Mis huvi oli Vene vürstidel Eestisse retki teha - sõjasaagi huvi (kui linnust piirati ja linnus maksis lunaraha, siis pöörati tagasi), hiljem hakati konkureerima Riia ja Taaniga ülemvõimu pärast. Kaasaegsed Novgorodi leetopissid ei vaatle sakslaste asumist Riiasse ja Eestisse oma maale sissetungimisena. 12., 13. sajand oli periood, kui Püha Maarja muutus keskseks asjaks koku lääne kristluses
annaabi.ee 
