Eesti ja Euroopa Õiguse ajalugu
tõestamist kahe tunnistaja poolt. Kaudsete tõendite olemasolu ei lubanud kedagi
vahistada. Pärast piinamise ärakaotamist 18.saj lõpus kasutati teisi
sunnivahendeid või rahulduti sellega, et ei vabastatud isikut kohtuotsuse alusel.
Süüdistatav vabastati ,,ajutiselt". Teine võimalus oli, et süüdistatav, kelle vastu
täielik tõestus võimatu oli, mõisteti kinni lühemaks ajaks, kui see kuriteo eest
ette oli nähtud.
Menetluse põhiraskus ei lasunudki kohtu avalikul asjaga tegelemisel, vaid
kahtlustatava salajasel ülekuulamisel uurimiskohtuniku poolt. Süüdistatu ei
saanud advokaati kasutada- reegel, mida muudeti alles 19.saj algul.
Kogu inkvisitsioonimenetluse konstruktsioon oli algselt mõeldud mitte ilmaliku
kuriteo ja karistuse jaoks, vaid religioosseks menetluseks, et päästa ketseri hing.
Selline inkvisitsioonisüsteem ei kehtinud Prantsusmaal. Seda kasutati
hiliskeskajal ja uue aja alguses. See asendati 1670.a Ordonnance sur la
annaabi.ee 
