,,Talvevalgus'' Ingmar Bergman Talvevalgus jutustab preestrist kes on kaotanud lootuse ja usu. Peale ta naise surma on tal olnud keeruline elus edasi minna ja kuna ta ainult oma naise nimel elas mõjus ta ka tolle kaotus hävitavalt. Ta üritab uskuda kuid loo jooksul näeme kuidas tas eneses on kahtlus ja seetõttu ei usu ta ka ise oma sõnadesse muutes need tühiseks. Kontrastiks loos on aga koolipreili, kes on kasvanud ülesse usuta ja ei näe ka selleks vajadust. Ta üritab võtta maailma ratsionaalselt kuid kogu elu keerukuse keskel muutub ka talle uskumatus keeruliseks ja see, et ta ei suuda uskuda. Need kaks karakterit on teineteist leidnud ja teineteise seltsi jäänud kuid loo jooksul, mida võib pidada ka loo kulminatsiooniks (minu silmis) on hetk kus nad mõlemad tegelikult mõistavad, et nende vahel puudub armastus aga kumbgi ei taha tegelikult ka lõpuni üksi s...
Ta püüab enda käest küsida, kas just nimelt tema röövis noore tüdruku süütuse? Ja taaskord pöördub ta vandekohtu poole: ,,Miks ei suuda ma siis vabaneda kohuvata hirmu painest? Kas ma röövisin tüdruku süütuse? Vandekohtu õrnahingelised daamid, ma polnud ju isegi tema esimene armuke." Naljakas, kuidas see väikene repliik: ,,.. ma polnud ju isegi tema esimene armuke" võib mõjuda lugejale nii veidra ja kummalisena, just kui ei lasukski Humbertil mingisugust süüd. Ja jällegi suudab Humbert ka ise seda nii kaunilt ja mõnel määra süüdimatult, samas oma süütusele kinnitust otsides serveerida. Seda, et Lolita oli Humberti jaoks nümfett lugeja juba teab ning üleüldises pildis jääb mulje, et Humbert tõesti väga-väga imetles teda. Tegelikkuses H.H vaid idealiseeris seda väikest tüdrukut. Lolita oli, on ja jääb selle lapsepõlve tüdruku kaugeks kajaks. Humbertile ei meeldinud Lolita enamus küljed
annaabi.ee 
