V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Seekord aga ajas ta
end sirgu ja jäi ahnelt kuulama. Üks väike poiss ütles:
«Täna puuakse mustlastüdruk üles.»
Nagu ämblik, keda me nägime võrgu liigatusel äkilise hüppega kärbse kallale tormavat,
jooksis ta aknaava juurde, mis nagu teada Greve'i platsi poole oli. Tõepoolest, võllasamba
juurde oli redel asetatud ja timukas kohendas seal vihmast roostetanud ahelaid. Võlla ümber
oli ka veidi rahvast.
Kiikav lastesalk oli juba eemale jooksnud. Kongis-olija otsis silmadega mõnda
möödaminejat, kellelt ta oleks saanud pikemalt järele pärida. Ta märkas oma kongi kõrval
preestrit, kes tegi. nagu loeks ta avalikku palveraamatut. Tõeliselt aga huvitas preestrit palju
vähem raudvõre ja raamat kui võllasammas, mille poole ta aeg-ajalt sünge ja metsiku pilgu
heitis. Sul-gunu tundis ära Josasi ülemdiakoni, kes oli auväärt vaimulik.
«Auväärt isa,» küsis ta, «keda seal pooma hakatakse?»
annaabi.ee 
