Elukvaliteet on inimeste endi teha
Luksuslikus katusekorteris elab kolmekümnendates eluaastates edukas rikkurist
firmaomanik, kes saab lubada endale kõike, mida hing ihaldab. Ta vanemad surid mõne aasta
eest traagilises autoavariis, pärandades oma ainsale pojale kogu oma maise vara. Hetkel elab
mees üksinda, võideldes kaugelearenenud kopsuvähiga, seltsiks vaid Prantsusmaalt ostetud
pekingi paleekoer.
Ühes kahetoalises Lasnamäe korteris elab seitsmelapseline pere, kelle ainsateks
sissetuleku allikateks on lasterahad ja isa invaliidsuspension. Lapsed on hea tervise juures,
kuid ometigi ei lähe neil koolis hästi ning kehv majanduslik olukord ei võimalda osa võtta
enamustest ekskursioonidest. Kuid tegu on ühe suure ja kokkuhoidva perega, kes on teineteise
jaoks alati olemas.
Kelle eluvaliteet on kõrgem, kas vähihaigel rikkulil või seitsmelapselisel perel?
Ilmselgelt ei olegi olemas ainuõiget vastust ja igal inimesel on õigus oma arvamusele. See