Heiki Vilep ja uusim lastekirjandus
20. sajandi lõpp oli eesti lastekirjanduses vastuoluline ja pingeline aeg. Mõõn, mis
algas pärast Eesti taasiseseisvumist, kui lakkas sisseharjunud riiklik kirjastussüsteem
oma dotatsioonide, plaanimajanduse ja taseme garantiidega (toimetajad, ranged
valikupõhimõtted), kestis sajandivahetuseni. Seda aega jäid tähistama artiklid
hauamonumendist eesti lastekirjandusele, mis tundus välja surevat. (Müürsepp 2005a:
40).
Hävis 1960ndate-1980ndate vältel loodud turvaline lastekirjandusmaailm, milles
lastekirjandust ilmus mitmekümnetuhandelistes tiraazides; kus lasteraamatute
illustreerijate seast võis leida toonase eesti kunsti eredamaid tähti; kus sõna
,,lasteraamat" tähendas muuhulgas seda, et teos on kirjutatud selges ja õiges, haritud
eesti keeles. Muutunud oludes tuli lasteraamatute autoritel ja kirjastajatel hakata
võitlema vihast eluvõitlust koha eest päikese all. (Müürsepp 2005: 41).