600-sõnaline kokkuvõte ajakirjast "Oma keel"
ajakirjas Eesti Keel kutsus üles inimesi kirja panema oma lapsepõlvemälestusi ning hilisemaid
kokkupuuteid lastekeelega ning saatma need Tartu Emakeele Seltsile. Juba 1924. aastal
eristab Julius Mägiste laste, noorema- ja vanemapõlve keele. Ta pöörab tähelepanu lapse keele
üleminekule noorema põlve keeleks. Mägiste leiab, et kõige iseseisvam on lastekeel. Ta
paigutab lastekeele ja hoidjakeele ühe nimetuse alla.
,,Eesti keele käsiraamatus" on mainitud lastekeelset ehk ninnutussõnavara, mille alla
kuuluvad nii laste kui ka hoidjate kasutatavad sõnad. Käsiraamatu autorid usuvad, et kuni
kolmeaastase lapsega rääkides kasutab täiskasvanu lihtsustatud keelt. Raamat käib ainult
sõnavara kohta, seega kasutatakse lihtsustatud keelt arvatavasti ka vanemate kui
kolmeaastaste lastega suheldes. Sõna hoidjakeel on tulnud soomekeelsest terminist 1990-
ndate paiku selle järgi, et lapsega suhtlevad ka teised peale ema. Autor paigutab lastekeele ja
annaabi.ee 
