Tiit Lauk humanitaar
olid vaimustatud muu hulgas ka Sergei Eisenstein ja Vsevolod Meierhold. Viimane koguni
sedavõrd, et võttis ansambli kaheks aastaks oma teatri leivale. Parnahhi ansambel kutsuti
1924. aastal esinema isegi Kominterni V kongressile (Ȼɚɬɚɲɟɜ 1972: 9–12).
Nagu paljud uued nähtused teaduses ja kultuuris on oma arengus pidanud kokku puutuma
väärkäsitlustega, nii juhtus see ka džässiga. Džässi “lastehaiguseks” osutus “lärmidžäss”. Lär-
midžässil tundub esmapilgul olevat palju sarnast USA-s 1900. aastatel levinud skiffle-stiiliga,
kus orkestris kasutati rütmipillidena samuti väga omapäraseid vahendeid, nagu pesulauad,
sigarikarbid jne. Ameerikas käsitletakse skiffle-muusikat rahvamuusika haruna. Põhiline
erinevus lärmidžässiga oli see, et eesmärk oli siiski (käepäraste vahenditega) muusika tege-