HELESININE KASS Elas kord üks sinine kass, kelle kodu oli lasteaias riiuli taga nurgas. Ta vaatas kuidas kõik lasteaia lapsed igal hommikul lasteaeda tulevad. Südames oli tal soov, et äkki keegi just täna mängib temaga. Ta oli olnud kõigi teiste mänguasjade taga juba õige mitu nädalat. Tundus, et kõik on ta unustanud ja ilmselt ei meeldi ta mitte kellelegi enam siin maailmas. Siis äkki, ühel päeval, tuli lasteaeda üks uus laps, kelle nimi oli Robin .Alguses ei tahtnud keegi temaga mängida. Kasvataja soovitas tal ise riiulist mänguasju otsida. Robin läkski riiulist asju otsima ja leidis sinise kassi .Siis tuli sinisele kassile õnnepisar silma, et keegi ikka hoolib temast .Robin võttis sinise kassi endaga kaasa ja istus toanurka ning hakkas omaette rääkima .Sinine kass mõtles, et kas öelda Robinile ,et ma olen elus, siis saaksime kahekesi mängida. Nagu mõeldud nõnda tehtud. Sinine kass sosistas Robinile:" Et tegelikult olen ma elus ja me...
valmistaks. Küll aga polnud talus hardamat kuulajat vanade juttude vestmisel, kui väike Anna Haava. Nagu paljusid talulapsi õpetati ka teda alguses kodus, üheksa-aastaselt pandi ta Pataste mõisa ja Saare-Vanamõisa saksakeelsesse erakooli. Peale seda õppis Tartus Hoffmanni Erakoolis ja 1880.- 1884. Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille ta lõpetas koduõpetaja diplomiga. Pedagoogina sai ta tööd vaid ühes heategevuslikus lasteajas kasvatajana, kuid see töö talle väga ei istunud. Nii saigi temast halastajaõde, kellena ta töötas 1892. aastani. Vaatamata raskele ja füüsilisele tööle meeldis Anna Haavale ta amet halastajaõena. ´82. aastal tabas Haavat terviserike ja ta sõitis Saksamaale tervist parandama, kus töötas Berliini lähedal Fürstenwaldi diakonissiasutuses. Viibinud 1893. aastal kodumaal oma ainsa õe Liisa haiguse ja surma juures ning olnud mõned lühikest aega juba
annaabi.ee 
