Nõukogude eesti
1978. aastal sai parteijuhiks Karl Vaino, keda peeti
õigeks meheks ohjeldamaks liiduvabariigis pead tõstvat natsionalismi. Karl Vaino jaoks ei kehtinud
kohalikke huvisid, vaid ainult Moskva käskude truu täitmine. Enamik seniseid tippjuhte jäi ametisse.
Uueks ideoloogiasekretäriks sai Rein Ristlaan, kellest sai üks Vaino lähimaid abilisi
venestuspoliitikas. Venestamiskampaania sa alguse vene keele omandamise tähtsuse
reklaamimisega. Hakati propageerima kakskeelseid lasteaegu ja osalist õppetöö üleviimist vene
keelele. Kogu see poliitika oli tegelt ühepoolne, sest Eestis elavad muulased ei pidanud Eesti keelt
õppima. 1980. hakati vene keelt õpetama juba lasteaedades ja üldhariduskoolides, ja ülikoolides
soodustati vastuvõttu nendele erialadele, mis olid vene keeles.
Noorsoorahutused ja 40 kiri
Venestamissurve tekitas ohutunnet, et rahvuskultuur on hävimas. See omakorda süvendas rahutust
ühiskonnas, mis väljendus noorsoorahutustes 1980. aasta sügisel
annaabi.ee 
