vajadusel olema valmis andma oma elu nende eest. 9. oktoobril 1942 sai diviis lahingulipu. 10. veebruar 1942 anti luba ka teise diviisi formeerimiseks , mis sai nimeks 249. Eesti Laskurdiviis nin 8 samal kuul ka anti käsk kolmanda diviisi asutamiseks, selleks sai 1. Üksik Eesti Tagavara Laskurpolk. Mais külastas Diviisi Riikliku Kaitsekomitee komisjon, mis hindas väljaõpet ja poliitilist meelsust, üksus sa hindeks mitterahuldav, eelkõike olid vajaka jäämised poliitilises väljaõppes, kuigi sõjalise poole pealt o kõik parimas korras. Need kolm väeosa olidki eelduseks Punaarmee Eesti rahvuskorpuse asutamiseks. 1942 aasta septembri lõpu loodigi 8. Eesti Laskurkorpus. 1942.aasta lõpus oli 7. eesti laskurdiviisis 10.052 sõdurit ja ohvitseri. (http://korpus.rindele ht.ee/2/0/0
Punaarmeel oli Eesti saari valmis ründama kolm korpust ehk üheksa diviisi. 8. Eesti Laskurkorpus moodustas saarte vallutamise põhijõu ning kindralleitnant Lembit Pärn määrati saartele tehtava dessandi ülemaks (Larin 1962, 174). 27. septembril 1944 oli 249. laskurdiviis koondunud Virtsu ja 7. laskurdiviis Lihula ümbruses. Dessandi esimesse eseloni määrati 249. laskurdiviis. Esimesena pidi Muhu saarel Kuivastus tugiala looma 925. laskurpolk. Teises eselonis pidi väina ületama 7. laskurdiviis ja korpuseüksused. Korpusele anti 96 amfiibautot ja Balti laevastik eraldas 11 kaatrit. 29. septembril said 925. laskurpolgu I pataljoni allüksused ülesande ületada Suur väin, hõivata Kuivastu sadam ja luua Muhu saarel tugipunkt. Dessandid maandati õhtu jooksul saare kirdenurgast kuni lõunarannani Suurlaiu juures. Suure väina forsseerimisel sai surma pataljoniülem kapten Belov. Öösel kell kolm oli terve polk väina forsseerinud
annaabi.ee 
