16-19 sajand euroopas
Tõsised muudatused aga leidsid aset sõjakunstis. Selle moodustavad kaks
põhikomponenti: taktika ja strateegia. Tänu tulirelvade massilisele kasutuselevõtule
kujunes välja joontaktika. Jalavägi jaotati kolmeks (eelväeks, peajõududeks ja
järelväeks) ning asetati ühele joonele. Ratsavägi paiknes tavaliselt tiibadel ja
suurtükivägi kõige ees. Uus lahingukord jagunes tsentrumiks ja tiibadeks.
Lahingukord võeti sisse väljaspool vaenlase laskeulatust ning siis hakati ühise
rindena vaenlase poole liikuma. Üks huvitavaim tolle aja strateegia oli aga
kurnamisstrateegia. Selle strateegiaga püüti takistada vastase manööverdamist ja
kaitsta piire. Sõjavägi jagati ühtlaselt mingi piirkonna peale ära. Joontaktika ja
kurnamisstrateegia jäid valdavaks sõjapidamisviisideks 18. sajandi lõpuni.
Ohvitserid, keda sõjavägi vajas, võrsusid sageli valitsevate seisuste hulgast.
annaabi.ee 
