millelt tuleb peegeldus tagasi. Seetõttu kasutatakse taimkatte parameetrite hindamiseks just lähiinfrapunapiirkonna spektrit. Peegeldumisel on kokku kolm liiki: spekulaarne peegeldus, hajus peegeldus ja nende kahe kombineeritud peegeldus (Heritage ja Large 2009). LIDARid kasutavad mõõtmiseks peamiselt spektri nähtavat ja infrapunast piirkonda. Taimestiku uurimisel kasutatakse enamasti infrapuna kiirguse lähedast lainepikkust. Lihtsamad laserskannerid suudavad eristada kahte peegeldust, näitena metsas oleks esimeseks lugemiks võrastiku peegeldus ja teine lugem tuleks maapinnalt (või tekkida ka võrastikust). Kuid on olemas ka skannereid, mis suudavad registreerida kokku 255 peegeldust (Heritage ja Large 2009). LIDARi andmete eelistena on Hodgetts (2009) välja toonud selle tehnoloogia suure andmekogumise kiiruse, andmestiku laiaulatusliku kasutamisvõimaluse, tema täpsuse, võiamaluse hilisemaks andmete uurimiseks ja analüüsiks jm
peegeldumise koguhulka. Kiire ja fototransistori liikumisel vöötkoodi peal vöötide ja tühikute muster kogutakse ja dekodeeritakse. Joonis 1. LED valgusdioodiga vöötkoodi lugeja CCD (Charge Coupled Device) all mõeldakse rida fotoelemente ühel transistoril. Erinevelt ühest fotodioodist, mis näeb ainult ühte punkti, võib CCD lugeda ristlõiget kogu vöötkoodist korraga. Vöötkoodi valgustatakse rea valgusdioodidega, mis ehitataud skänneri sisse. Joonis 2. CCD lugeja Laserskannerid kasutavad liikuvat valguspunkti, et valgustada vöötkoodi, samas, kui üks fotosilm võtab vastu peegeldunud valguse. Enamik lugejaid liigutavad laserkiirt horisontaalselt, kasutades selleks elektrooniiselt kontrollitavat peeglit. Laserskännerid on kiired ja täpsed ning suudavad lugeda tihedamat vöötkoodi informatsiooi kui teised tehnoloogiad. Primaareks eeliseks on fookuse sügavuse väike erinevus. Suurendades laseri
annaabi.ee 
