Punktipilvest on võimalik modelleerida skaneeritud objekti. Kuna instrument ei mõõda nurga taha, siis tuleb mõõtmisi teostada mitmest punktist. Sellisel skaneeritud punktipilved tuleb ühendada samasse koordinaadistikku. Valmis mudel või punktipilv edastatakse projekteerijale failina. Vastavate programmidega on võimalik objekti mõõta, määrata objekti pindalasid ja mahtusid. Maastiku skaneerimisel on võimalik saada horisontaalid. [8, lk 71] Laserskanneri tähtsaimad eelised on järgmised: suur mõõdistuskiirus ei nõua otsest juurdepääsu mõõdistatavale objektile ja seetõttu ohutu tehnoloogia midagi ei jää mõõtmata mõõdistustulemused saab kolmemõõtmelisena Laserskanneri puudused: Andmete töötlus sisaldab väga palju manuaalset tööd Skannerite hind on üsna kõrge Spetsiifiline tarkvara ja suured andmete mahud
kiire täpsel suunamisel pikkade vahemaade taha (Heritage ja Large 2009). Laserskannerite jaoks on kasutuses kaks eraldi akronüümi, milleks on LADAR ja LIDAR. Akronüüm LIDAR tuleb sõnadest Light Detection And Ranging ehk siis valguse eristamine ja kauguse mõõtmine. Akronüüm LADAR tuleb sõnadest Laser Detecion And Ranging ehk siis laseriga avastamine ja kauguse mõõtmine (Wehr ja Lohr 1999). Laserskanneri andmed kogutakse enamasti lennukilt, mis liigub teatud kiirusel suunal x (joonis 1) ning andmeid kogutakse äärest-ääreni y teljel ridade/vaalude kaupa, z on siis vastavalt kõrgus või vahemaa lennuki ja skanneeritava pinna vahel. Kaugus sensori ja mõõdetava pinna vahel saadakse tulenevalt valgusekiirusest (~0,3 m/ns), kasutades selleks järgnevat valemit (Large ja Heritage 2009): hvk=(c*t)/2, Joonis 1. LIDAR andmete kogumine lennukilt (Precise LIDAR Data... 2005)
annaabi.ee 
