Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused
kunstiteose – oma kannatuste kaudu. Kannatus vabastab ta kitšist, reeglistatud kunstiteosest – ja
oma vabaduses loob ta uue elukunstiteose täpselt samade reeglite järgi. Need reeglid on ta nüüd
aga ise, omal vabal tahtel omaks võtnud – sellega on ta liikunud ühiskonna poolt kehtestatud
reeglitele tingimusteta, vägivaldse allutatuse juurest isikliku valiku maa-alale.
26
Sealsamas, lk. 188
“Eluvalu ongi eluvõlu” – seda tahab Batrian oma iseloodud, sissepoole suunatud
laserprojitseeringuga edastada. Selle teesi näol jõuab Batrian ka isikliku elutõeni. Batrian on
jõudnud üleva hetkeni, eluvõlu erilise mõistmiseni – sinna, kuhu vaatetorni vaade pidi
surmaminejad juhatama. Ent ta tahab öelda sedagi, et just nii, suletud laugude taga kannatuspilte
taas läbi elades, saab surra ilusat, ülevat surma. On paradoksaalne, et Batrian, peale arusaamist, et
kaunid vaated uinutavad meeli, annab enda kõrgemat elumõistmist edasi just kauni vaate kaudu.