Vabadussõja kindralid ja admiralid
kodumaale rahvusväeosadesse lahkus. A. Larka ise koos 11 eestlasest
suurtükiväelasega lahkus Rumeeniast 1917. aasta detsembri algul ja jõudis Eestisse
just aastavahetuse eel. I maailmasõjast jäid lara rinda ehtima Püha Stanislavi III järgu
ja Püha Anna IV järgu ordenid.
3. jaanuaril 1918 määrati ta 1. Eesti suurtükiväebrigaadi formeerijaks ja ülemaks
Haapsalus. Vaatamata võimul olnud enemlaste vastutegevusele õnnestus A. Larkal
moodustada 5 suurtükipatareid.
Sama aasta 24. veebruaril kuulutati Tallinnas välja iseseisev Eesti Vabariik ja A.
Larka nimetati samast päevast Ajutise Valitsuse sõjaministriks. 12. märtsil 1918
ülendati A. Larka Ajutise Valitsuse poolt (polkovniku auastet vahele jättes)
kindralmajoriks.
Kuna senine 1. Eesti jalaväediviisi ülem alampolkovnik J. Laidoner oli Venemaale
põgenenud, määrati A. Larka ka senisest diviisist formeeritud Eesti sõjaväe
juhatajaks
annaabi.ee 
