Tõde ja Õigus II Terve tekst
ning nad kukkusid uuesti ja Indrek veel õnnetumalt kui esimesel korral -- veel enam neiule
peale. Kõik sündis nagu poolilmsi, poolunes, sest töösoojus, isegi tööuim oli vallanud kogu
keha. Ainult ühte märkas Indrek: neiu oli ka külmas ja tuhkjas lumes soe ja pehme, isegi läbi
riiete tungis see soojus ja pehmus. Ja kui ta tõusta katsus, siis ta pani veel tähele, et nad olid
just selle vana õunapuu all, kust ta kord läbi tahtis minna magava lapsukesega, aga õunapuu
viskas paar tiba külma vett ja lapsuke ärkas üles. Sügisel olid sel õunapuul punased õunad, täis
oli ta punaseid õunu, välgatas Indrekul silmis, kui ta uuesti kukkus. Aga siis märkas ta äkki, et
tema nägu on neiu näole üsna ligi ja et selle naerev suu on avatud, kust lõõtsub hooti palavat
hingust, ning et neiu ümmarikud silmad ei olegi praegu nii väga ümmarikud ning läigivad
pimeduses