Heiki Vilep ja uusim lastekirjandus
poeet olla vaid see, kes on suutnud eneses säilitada lapselikkuse koos selle naiivsuse,
lihtsuse ja süütusega. Ta loob oma lapsepõlvemälestustest ning seda lapsepõlve peab ta
paradiisiks. Lasteraamatuid kirjutades annab ta endale võimaluse sinna maailma ikka ja
jälle tagasi pöörduda. Lapsele kirjutades peab uuesti lapseks muutuma. (Ewers 2000:
162). Kirjanduslik lastekasvataja kohtleb lapsepõlve kasvatusliku protsessina. Tema
teosed kujutavad lapspeategelase arenemislugu. Kirjandusliku kasvataja jaoks on
kirjandus vaid vahend eesmärgi saavutamiseks. (Ewers 2000: 161).
Lastele kirjutamist on Vilep põhjendanud järgmiselt: ,,Kirjutades keskendun ma ise
lapseks, võtan oma fantaasia ja panen minema nii kiiresti kui näpud võtavad. Lastele
kirjutamine on nagu teraapia, ma mediteerin ennast õnnelikku ja rõõmsasse kohta. Ma
olen rõõmunarkomaan, see tunne on ülem kõigist tundeist." (Vilep 2007b). Oma
annaabi.ee 
