,,Ma olen otsija nagu kõik teisedki ,, (K. Ristikin) Peagi saabub aeg, mil jätame hüvasti oma kalli koolihoonega. Viimsel pidulikul lõpuaktusel võtavad traditsiooniliselt sõna õpetajad ning mõni lapsevanemgi. Sõnavõttudel puudutatakse alatihti õige elutee ja ,,õnne" teemasid. Meie, lõpetajad, oleme nagu punt mesilasi, kes kohe, kohe saavad tarust välja, lillede keskele oma õit leidma. Teekond selle ,,lilleni" võib lõpetajatele tunduda natuke kõhetust tekitavalt kuid seal hulgas ka meeldiva uudishimuna. Ikkagi üks sammuke suure maailma suunas lähemal. On aeg, kus võetakse ise oma otsused vastu. Kas langetame õiged või valed, ei oska keegi kindlaks teha
tervikuna, miljoneid dollareid ja täiesti lugematuid kulusid kannatanute näol. Seetõttu on tähtis vaadelda ravi kui viisi selliste kuritegude ennetamiseks. Spetsialistide seas ei ole ühtset seisukohta ravi kasutegurist, moningad on isegi üsna pessimistlikult häälsestatud. Pedofiilidele tuleks ravi pakkuda varakult, esimeste probleemide ilmnemisel. Eriti neile, kes ei ole lapsi veel vägistanud. Tüüpiline lapsevanemgi annab oma lapsele tagumiku peale laksu, kui laps on midagi halvasti teinud, ning suudleb enne magamajäämist laubale või isegi suule. Nii mõnigi tüdruk on tahtnud õige pisikesena oma isaga abielluda ja ema lapsendada. Mõni laps on lapsepõlves jällegi oma vanemate poolt nii tõrjutud, et võibolla soovibki näidata, millest ise puudust tundis, võõra lapse peal, erilisel viisil, võibolla isegi hoopis rikkuda kellegi elu, sest temagagi tehti nii
annaabi.ee 
