minna ning suusatamise asemel tehakse erinevaid sisetunde. Kui koolid korraldavad suusatunde, siis peaks rohkem tähelepanu pöörama sellele, et õpilastele ka reaalselt midagi õpetada. Lapsi niisama rajale mingit moodi liikuma vedada ei ole ju mõistlik. Suusatamine muutub eriti vastumeelseks just siis, kui seda ei oska. Paljud õpetajad kipuvad arvama, et see tuleb lihtsalt eestlase verest, kuidas üks õige eesti laps siis suusatad ei oska, eksole. Paljud lapsevanemadki ei oska suusatada, kuidas siis lapski oskama peaks? Õpetaja töö ongi ju õpetada. Igaüks ei saagi hästi osata, kuid mingigi tehnilise põhja saab asjale panna. Ma arvan, et suusatunnid ei peaks olema ainekavas kohustluslikud. Pigem võiks see olla soovituslik ning sellele võiks pakkuda alternatiive, kasvõi jooksmise näol, et igaüks saaks vastavalt oma võimalustele tundides osaled ning halvemal järjel pered ei peaks muretsema, kust laps suusad jalga saaks
iseseisva töö oskuste, sh õpioskuste kujundamine. Vajadusel võtab haiglaõpetaja kontakti lapse kodukooliga (pidades kinni konfidentsiaalsusnõudest) olukorra täpsustamiseks, juhtnööride ja materjalide saamiseks. Konkreetse lapse hariduse eest vastutab ju eelkõige kool, kus laps õpib. Senise kogemuse põhjal on suhtlemine õpetajatega olnud väga meeldiv, mõistev ja toetav. Koolides ollakse enamasti huvitatud oma õpilase käekäigust. Lapsevanemadki on olnud meeldivalt üllatunud, et haiglas on selline võimalus. Enamik lapsi tegutseb meeleldi, sest õppimine viib 29 muremõtted mõneks ajaks peast, võimaldab arendavat tegevust protseduuride ja uuringute vahepeal. (http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=3526) Epilepsialiidust Eesti Epilepsialiit pakub eneseabi väljaspool arstikabinetti. Eesti Epilepsialiit (EEL) on
annaabi.ee 
