Mina suhtlejana
jagan vastutust. Tavaliselt ma halvasti midagi ei ütle kellelegi, kui midagi on valesti või
halvasti tehtud siis viitan suhtlskaaslase töö puudustele viisakalt ning pakun abi või teen
ettepaneku, kuidas võiks tööd parandada. Samas vanematega suheldes olen ma endiselt
lapsetasandil, nende öeldule kergelt vastu ei hakka ja olen pigem alistuval tasandil. Arvan, et
vanematega suheldes jäävad enamus pojad-tütred samuti pigem alistuvaks ja lapsetasandile,
kuna räägitakse enda vanemaga, kes on neid kasvatanud ja hoolitsenud nende eest. Ka mängib
suurt rolli suhtlustasandi valimisel suhtluses osaleva(te) inimes(t)e suhtlustasand. Kui
kaassuhtljea on lapsetasandil siis peaks vastane olema, vastupidiselt lapsele, lapsevanema
rollis. Vastupidisel juhul ei pruugiks suhtlus kaugele jõuda, sest nagu lastel kombeks on
lollitada ja solvuda, ei oleks mõlema osapoole solvudes suhtlemisest mingit kasu, ega
tulemust.
annaabi.ee 
