mehe ja naise vahelist. Seega on armastusel tohutu hulk tahkusid. Üks intensiivsemaid armastuse kirjakohti kuulub taani filosoofile, Kierkegaardile, ning see on järgmine: ,,Mis muudab inimese suureks, loomistöö imetlusobjektiks, Jumala silmis meelepäraseks? Mis teeb inimese tugevaks, tugevamaks kui kogu maailm; mis muudab ta nõrgaks, lapsestki nõrgemaks? Mis teeb inimese vankumatuks, vankumatumaks kui kalju, mis on see, mis muudab ta pehmeks, pehmemaks kui vaha? See on armastus! Mis on kõigest vanem? Armastus. Mis elab kõigest kauem? Armastus. Mida ei saa võtta, vaid mis võtab ise kõik? Armastus. Mis peab vastu siis, kui kõik sind reedab? Armastus. Mis pakub tröösti siis, kui kogu trööst on kadunud? Armastus. Mis säilib siis, kui kõik muutub? Armastus. Mis on jääv, kui kaob see, mis on poolik
lisanud, -- kõik see oli kõige suuremaks auks Jean de Cumene'i vanale sõnademängule, mis füsioloogiat psühholoogiaga ühendab: Surdus absurdus. 1 Nii pöörati siis liivakell ümber ja küürakas jäeti ratta külge, et õigusemõistmine lõpuni kehtiks. Lihtrahvas, eriti keskajal, on ühiskonnas see, mis laps perekonnas. Kuni ta püsib oma esialgses teadmatuses, kõlbelise ja vaimse eestkostmise all, võib temast öelda nagu lapsestki: Ses eas ei tunta halastust.* Me nägime juba, et Quasimodot kõik vihkasid, ja mitte just ilma põhjuseta. Vaevalt oli ses rahvakogus inimest, kel polnud põhjust või kes poleks arvanud endal põhjust olevat Jumalaema kiriku paha küüraka üle kaevata. Teda häbipostis nähes rõõmustasid kõik. Karm nuhtlus, mis teda tabas, ja haletsusväärne seisund, millesse teda jäeti, ei äratanud rahvahulgas kaugeltki kaastundmust, vaid koguni suurendas ta viha kahjurõõmu okkaga.
annaabi.ee 
