Jumalaema kirik Pariisis
Kes kunagi on lugenud V. Hugo "Jumalaema kirik Pariisis" peab teost kindlasti
traagiliseks. Ka seda, kuidas ta lõpeb. Õnnetud armastajad surevad üksteise
järel vastuarmastust leidmata. Kas see pole siis traagiline? Julgen väita, et teost
algusest lõpuni läbiv traagiline joon jõuab kokkuvõtteks õnneliku lõpuni. Ja seda
kõigi tegelaste jaoks.
Teost läbivad kaks teemat ema-lapseotsingud ning vastamata armastus. Emalt
on varastatud tema laps, laps jäetud ilma emast. Mõlemad otsivad meeleheitlikult
teineteist, kuid tulutult. On valus arvata 16 aastat, et Su laps on varastatud,
muudetud koledaks kääbuseks, ära söödud või lihtsalt surnud. Emal on veel
ainult üksainus soov - näha oma last elusana, kasvõi ühe minuti. Teose lõpus ta
leiab oma lapse ja saabki teda hoida paar minutit. Kas see pole siis õnn?
Kuid sellel õnnel ei ole määratud kaua kesta
annaabi.ee 
