Victoria
õppimata oli jäänud. Ta pidi tegema otsuseid paljudes Britimaad puudutavates asjades, samuti
ka väiksemates asjades, mis igapäevaelus vajalikud. See aitas tal mõista, et elu polegi
tegelikult nii hall ja kurb, vaid on ka midagi muud. Hoopiski midagi erinevat sellest, mida ta
varem oli elust mõelnud. Nüüd hakkas ta mõistma, et elul on palju võimalusi, et saab
kõiksugu asju teha, et saab asjadest rõõmu tunda. Mitte kõike nii sõjaväelase lapseliselt võtta.
Tööpäevad olid tema ametist loetuna pikad, sealt sai ta endale tugevad peavalud, mis teda
vahel tülitasid.
Victoria uskus pühasse armastusse, ilmselt seepärast, et oli romantismiaegne laps. Ise soovis
ta enda tulevast abikaasat näha: välismaalasena, enda pere noorima pojana, kõrgest soost, ta
pidi naisele olema võimeline lapsi sigitama. Noorima pojana just sellepärast, et ei talle ei
kaasneks enda riigi ees mingisuguseid kohustusi
annaabi.ee 
