Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
ta eluajal kirikus ei käinud ning on kahelnud Jumala olemasolus.
Preester Timofei selgitab, et vanasti hakkas vanainimene end varakult surmaks ette valmistama.
Surma ootav inimene koostas testamendi, tasus kõik võlad, viis lõpuni kõik tegemata jäänud
asjaajamised, jagas vaestele armuande, annetas raha varjupaikadele, haiglate ning pühakodade
ehitamiseks. Pärast tema surma annetasid sugulased rohkelt raha ja jagasid armuande vaestele,
ohverdasid raha varjupaikadele ja lapsekodudele, aga ka kirikute ehitamiseks (
1999: 519-521). Tänapäeval ei ole armuandide jagamine matustel enam nii populaarne. Eestlaste
ja venelaste puhul annetaksid vaid 18% kogu vastanuist oma sugulase surma korral. Kindlasti ei
annetaks 23% vastanuist. Inimesi, kes annetaks, kuid ei pea armuande tava vajalikuks, on 59%
(Tabel 4, lk 48).
Surma ootav inimene vahetas ka oma elulaadi: palvetas mitu korda päevas ja andis andeks
kõikidele teda ümbritsevatele inimestele
annaabi.ee 
