Kirjutab armastusest aga see ei ole kirjutatud lihtlabaselt. Tema luulet on üldjoontes lihtne lugeda ja sellest saab kergelt aru. Kellekasutus on eriline. Peamiselt kasutab ta ristriimi. Kasutab võrdlust(Mõtted on nagu õied, mis tolmlevad puul). Luule on kõlarikas(Ei ole paremaid, halvemaid aegu.On ainult hetk, milles viibime praegu). ja sõnaleidlik. Kasutab inversiooni(Millal viljasid valmib me ulmedepuus, Ei enam karda õudset surmasalu,) Perifraasi kasutab(Varsti kevade lapsekapriis viskab kõrgele päikesepalli,tõukab pärani väravad sulade tallil.Ja idüllile haprale lõpp tuleb siis.) Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole. Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole. Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu. Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu. Elul on tung kanda edasi elu, jällegi Kronos et saaks mõne lelu.
ja vaid hingega tabatav on nende viis. Metsade tume karniis on raamiks sel õhtul, nii kallil. Valge vaibaga tee avab hangede vallil härmapitsides hämarduv muistendihiis. Lumehelbeid, mis on nagu riis, üha sulab mu lehvivail sallil. Nüüd on laiumisvabadus tuiskude trallil, mis mu endagi südame kaasa vist viis. Jälle väheneb tunnete kriis. Mõnel kollasel tähekorallil pilku peatades, kõnnin kui haldjateballil või määratuavaras jäägaleriis. Varsti kevade lapsekapriis viskab kõrgele päikesepalli, tõukab pärani väravad sulade tallil. Ja idüllile haprale lõpp tuleb siis Neis mälestustes pole kahetsust Kui koormat selle kordumatust talud, mis järelnaudinguiski hõrk ja hea. Ei enam leia paiku, kus sa palud, su armastuse altareid ei tea. Aeg kolletab me unelmatesalud ja katkestab me kiindumusterea. Tas kustuvad kõik õndsused ja valud ja närbuma peab habras meelespea. Ükskord mu elu tinaraske laotus
annaabi.ee 
