Mõistatused
mõistatamise eest.
Eesti vanemas pulmakombestikus tuleb ette humoristlik mõistukõneliste pulmakinkide tegemise
tava. See akt oli nähtavasti läbinisti lubaduslik, sümboolne ja puhtsõnaline, tegelikku kinkimist ei
toimunud. Nende mõistuvormelite hulgas on kümmekond sellist, kus on kasutatud mõistatustest
laenatud kujundeid. Enamasti viitasid need mõistukõned küll pigem nooriku eesseisvaile hooltele ja
muredele, nt. lapsehoidmisele ja hällile (kuivamaa laev), põrandapühkimisele (lammas, keda iga
päev kolm korda niidetakse) või ahjule, mis nõuab kütmist (kui suvi, siis külm, kui talv, siis soe),
kuid sümboolsete kingituste hulgas tuleb ette ka loomi, nt. kana (see, mis tagurpidi äestab), kukk
(kuldtäkk, hõbelakk, särjesapist saba), kass (siidikera, niidikera), lammas (heinamaa, mis neli
korda niita annab).
Mõistatamine pole olnud alati lihtsalt meelelahutusmäng, vaid ka võistlusmäng, vaimne duell. Ka