Sonita
lahti lasta. Kuigi kõik olid tema vastu ning kogu aeg tuli ette uus takistus ei andnud Sonita
alla ja jätkas räppimist ning oma vabaduse eest võitlemist, minnes sellega vastu oma perele.
Filmi vaadates tundsin endas nii positiivseid kui negatiivseid tundeid. Ma tundsin
rõõmu, et peategelane liikus üha lähemale ja lähema oma unistustele ja tema hirm
sunniabielule ei olnud enam vajalik. Teisalt olin aga sokeeritud sellest kui normaalseks
pidasid teised afganistaanlased lapsabielu. Sonita eakaaslased tundsid rõõmu kui nende eest
maksti palju raha ja kui mees, kellega nad olid sunnitud abielluma, ei olnud neist viis korda
vanem ja nägi hea välja. Teadmine, et selline juhtum nagu Sonital oli, et vaatamata vanemate
survele ja mitmetele väljapressimistele sai vabaduse abielust, vähemalt mõneks ajaks, ei juhtu
kindlasti igaühega. See olukord oli üks miljonist. Mul oli isegi raskusi mõistmisega, et praegu
annaabi.ee 
