Eesti kunsti ajalugu
arusaama, et traditsioonilisest maalikunstist ei hooli enam keegi. Kreg A. Kristring nimetas
olukorda otsekoheselt "installatsioonide sõjaks maalikunsti vastu". Vaba emotsionaalset
maalitraditsiooni jätkas noorematest Kreg A. Kristring ja Agur Kruusing.
Aastail 1993 1994 hakkasid paljud kunstnikud proovima videokunsti. Põhjuseks oli ka
tehnika suurem kättesaadavus, SKKE ostis videokaamera, mida anti kunstnikele
kasutada. 1994.a. Sao Paulo biennaalil esindas Eestit kõrvuti Leonhard Lapiniga Jaan
Toomik, kes esitas videoteose "Tee Sao Paulosse". Sellele järgnesid mitmed suuremad
videoinstallatsioonid ning Toomiku edu rahvusvahelistel üritustel.
Ene Liis Semper hakkas videoteostega näitustel esinema 1993.a. Kunstniku aineks
enamikul videotel on ta enese keha, millest filmides saab kui kaksikolend, nii loomingu
subjekt kui objekt. Tema videod on agressiivsed, seksuaalsed, sokeerivad.
Kai Kaljo, kes on nii maalinud kui tegelenud objektikunstiga, on samuti leidnud
annaabi.ee 
