Ludwig II
ainult siis saan ma elada, muidu kidun ma olematuks, saan rõõmutult hukka!"
Edaspidi vältis ta neid- ministreid ja ametnikke. Münchenit ja münchenlasi. Üha enam
keeldus ta oma kohuseid täitmast. Kuningas hakkas peitma ennast oma üksindusse.
See oli absurdne, peaaegu ebaloomulik. Kahekümneaastane kuningas, vaevalt kahe
aasta eest kuningaks saanud, sarnanes liblikaga, kes oli ühtäkki tiivad laiali löönud,
laperdanud maailma ning soovis juba esimese tuulehoo saabudes taas nukuks moonduda,
ennast kookonisse mähkida.
LUDWIGI SADOVÁ
Müncheni Residentsis seadis Ludwig endale sisse loodepoolse nurgahoone ülemise
korruse. Seal ta siis elas üsna kitsastes oludes, kuid ikkagi kõrgel ja kaugel eemal, otsekui
kindlusetornis.
5