Hamlet, Terve Raamat
neid punus ta sääl kummalisse pärga
koos tulikate, maarjalillede
ja nõgeste ja juudakäppadega -
neil rahvasuus küll ropum nimi liikvel,
ent karsked neiud surnusõrmedeks
neid hüüavad. Kui lookas okstele
ta ronis riputama vanikut,
siis murdus reetlik oks ja pillas neiu
koos lilledega nutva oja rüppe.
Ta riided vee peal laotudes küll hoidsid
tükk aega teda pinnal nagu näkki;
ta ise mitmes vanast laulust juppe
veel laulis nagu ohtu mõistmata
või nagu olend, kes on sündinud
vees hõljumiseks. Kuid ei kestnud kaua,
kui heliseva lauluviisi pealt
liig raskeks muutund kehakate põhja
viis vaesekese.
LAERTES: Oh häda, siis ta uppus?
KUNINGANNA: Uppus, uppus.
annaabi.ee 
